Arvutite ajalugu on, kõike arvestades, üllatavalt pikk ja mõnusalt kirju. Võib leida igasuguseid paremaid ja halvemaid ideid, millega tutvumine võib aidata vaadata asjadele uue nurga alt.
Mõned ideed pole niivõrd halvad, kui veidi enne oma aega (varased kodukasutus arvutid ja mitmed interneti saidi mudelid - inimesed polnud veel nendeks valmis). Sellisteks võiks lugeda näiteks Nintendo VirtualBoy'd - stereoskoopilise 3D effektiga mängukonsooli 1995. aastast. Kuigi konsooli ennast võib läbikukkunuks nimetada mängis see ilmselt olulist rolli hilisemate VR mängukonsoolide arenduses, turunduses ning rahastuses. On palju põhjuseid miks VirtualBoy ei osutunud ise videomängude järgmiseks astmeks [1] - kõike raskustest uudse idee reklaamimisega kuni tehnilised kitsaskohad nagu piiratud värvivõimalused ja kergelt-öeldes ebaergonoomiline kaela asend - võimatu öelda milline neist osutus lõpuks ületamatuks raskuseks. Kõigest hoolimata VirtualBoy uuristas ennast mitmete laste ning noorte südametesse ning elas seal vargsi, kuni oli aeg neil täiskasvanutena teha oma ostuotsuseid. Tänapäeval on virtuaal reaalsus käegakatsutavam kui kunagi varem, ning kuigi VirtualBoy polnud just suur müügihitt siis tema poolt turule toodud ideed kasvavad lopsakaks.
Samas mõned teised ideed on lihtsalt halvad ja oleks ilmselt halvad olenemata olukorrast. Näiteid on üheltpoolt looka (pole raske leida internetis tugevalt küsitavaid ning ebarealistlikke ideid [2]), kuid samas ka vähe, sest tavaliselt sellised ideed ei jõua tegudeni ning kui jõuavad siis mitte suurteni - ewrandiks võib lugeda näiteks. Jättes kõrvale mõned teised, mis kas ongi või on vaid funktsionaalselt identsed pettusskeemiga, tahaks ma täna meenutada kurikuulsat Juicero't - firma mis kõigest hoolimata kogus miljoneid investoritelt enne silmipimestavat läbipõlemist. Tegu oli kahe osalise ideega - müüa erilisi, üliinseneeritud mahlapresse ning siis müüa sinna käivaid mahlapakke (töötasid muidugi ainult Juicero firma poolt väljastatud kallid mahlapakid). Täiesti alusetu antud mudel polegi, nagu demonstreerivad Nescaffe Nespresso masinatega, paljud tarkvara müüvad firmad subscription-tüüpi litsentside ning enamikud printerifirmad tintidega - küll astuti siin mitmetesse erinevatesse ning kaugelt nähtavatesse ämbritesse. Esiteks peaks masin ise (nt tindiprinter) olema sigaodav ning alles hiljem tuleks vaikselt raha teenida täitepakkide korduvate maksumuste summaga (Juicero press maksis umbes 400 dollarit). Teiseks polnud ta ka kõige mugavam, nõudes WiFi ühendust (et kontrollida et pakk on pole aegunud ega võlts muidugi), võttes enam kui veidi ruumi ja kaaludes lisaks veel korralikult. Kolmandaks, ning ilmselt kõige hävitavamaks, olid mahlapakid kahe käega pigistades lihtsamad ning isegi kiiremad tühjendad (kuigi inimesed kiruvad printeri tahma hindu ja Nespresso prügi siis naljalt neid käsitööga ei asenda, eriti printereid). Kokkuvõtvalt on raske uskuda, et keegi ei märganud ilmselgeid küsimuskohti, aga antud kahtlane idee jõudis üllatavalt kaugele.
Kui mõned ideed on kasulikud vaid põgusaks naljaks siis mõned teised on niivõrd murdelise tähtsusega, et nende mainiminegi tundub kalale veest rääkimisena. Ei täna, eile ega homme pole kerge leida mõnd kohta, mis oleks juhtmevabast sidest vaba. Nii raadio kui mobiilside on oma ala revolutsioonid, kui tahaks siin mõned read pühendada WiFi'le, sõpradele tuntud ka kui IEEE standard 802.11. Isegi teadlased, kes 90ndatel leiutasid WLAN'i ei kujutanud päris lõpuni ette millise Pandoora kasti nad olid avanud. Veel vähem kujutasid seda ette need kes polnud antud teadlased [4] - asjad, mis oleks vaid aastakümme või kaks tagasi tundunud täieliku ulmekirjandusena on nüüd nii tavalised, et nende sujuv töö on eeldus teistele nõudmistele. See mis toimub kapoti all, erinevate lainete poolt kantud andmete, peegeldumiste ning protokollidega ajab päris silmad krõlli - WiFi on üks neist asjadest milleta tänapäeva elu oleks ikka vägagi rööpast väljas, seega siin saab öelda et tegu oli ikka väga revolutsioonilise ideega, millele toetame enda ühiskonna vähemalt ühe nurgaga.
IT on sügavalt huvitav teema, millesse võiks mingil määral süveneda igaüks. Ka need kelle pärusmaaks pole tehnilised või muud "keerulised" alad. Siin on leida palju - inspireerivast, naeruväärse, kuni fundamentaalseni.
[1] - "A Virtual Failure", Steven Boyer (2009) - https://archive.org/details/VirtualFailure/mode/2up
[2] - kellel liiga palju vaba aega võib maadkuulata lehel Kickstarter - https://www.kickstarter.com
[3] - "Squeezed out", Sam Levin (2017) - https://www.theguardian.com/technology/2017/sep/01/juicero-silicon-valley-shutting-down
[4] - "Invention of wifi" - https://www.naa.gov.au/visit-us/events-and-exhibitions/disrupt-persist-invent/wi-fi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar