Mõtteid teemal "Ritual Epistemology"

    Sattusin peale sellisele huvitavale blogi postitusele ennemuistsest ajast [1], kus mainiti mitut huvitavat ideed. Üldkokkuvõttena toob blogi autor välja paraleele rituaalidega, mis on seotud näiteks usulise- ning kohtuseaduse-rituaalses ülesehituses (mõlemas on eriliste võimetega tähtsad inimesed, kes mõndades kohtades kannavad erilisi rüüsid ja hoides erilisi pulga-moodi asju, kes istuvad erilistel troonidel ja kellel õigus kuulutada midagi lõplikult süütuks või patuseks). Religiooset glossolaaliat kõrvutati samase kurjade jõudude eemal hoidmisena nagu käeraudu panemist - mõlemad võivad olla tugevad sümbolid suuremate ning kõrgemate jõudude võime kohta kaitsta kogukonda kurjuse ja pattude eest, olenemata otseselt kui effektiivne kumbki päriselt on. Huvitava paraleeline toodi näiteks kohtumaja oma aina salalikema ja "pühamate" kambritega võrreldes näiteks templite või kirikutega. Sarnaselt toodi välja rituaalne dimensioon näiteks ka meditsiinis, kus arstid teevad uuringuid, et tervendada inimesi (keha ja vaimu).

    Põhimõtteliselt inimestele meeldib kui lisada ellu rituaale või muud "maagiat", see annab olulisematele organisatsioonidele rohkem kaalu, aitab rahu tunda teadmata ohtude suhtes ja aitab erinevatel ühiskonna osadel leida mingi kohtumis-ala kus metafooriliselt ühes lauas istuda. Maagiaks võib lugeda ka kõiki asju, kus keegi teeb midagi, et saavutada tulemust, teadmata täpselt kuidas üks teiseni viib: naela seina löömine üldiselt pole, aga näiteks lasta AI'l leida küsimustele vastuseid või genereerida pilte, selles juba natuke maagia hõngu - peab võlu kastile ainult sõnad peale lugema ja kui sõnad on õiged ja kui tähed on reas siis saad isegi oodatud vastuse. Laiendatult on arvutidki natuke nagu tava maagia, vb mitte enamik ajast, sest need on liiga tavalised ja töötavad tihti liiga hästi tänapäeval, kuni midagi muidugi katki ei lähe - vahel aitab mõnest lihtsamast rituaalist nagu aisse-välja lülitamisest, aga kui sellest ei aita, siis on vaja kutsuda mingi posia, kes sositab saladusi ja siis arvuti kas on korras või mitte. Tihti tundub mulle, et see maagiline lähenemine tehnikale on üks põhjus miks mitmed inimesed sellega tegeleda ei julge - tihti on kõik pandud erinevate keeruliste sala sõnade taha, kuhu ainult need kes juba süüvinud on juurde pääsevad ja need kes müsteeriumitesse pole sissejuhatatud keelatud on. Osa sellest tuleneb muidugi asja enda loomusest, vahel ongi segane lugu, aga vahel on tegu ikka natuke komistus kivide külvamisega ka.

    Elame maailmas, kus enamik asju on realistlikult ainsale inimesele lõplikult teadmatud, muidugi võib ennast sisse süia mitmesse eri kohta, aga isegi siis on kaugemaid ja sügavamaid saladusi - ja isegi teadjad inimesed teevad rituaale, mida õppisid oma esivanematelt, et tuua endale head ja ära hoida kurja. Maagija võib olla kuri või hea ja rituaalid võivad teha palju paha, aga sama võib juhtuda ka nende mõistmatu eemale tõrjumisega. Teataval tasemel on palju inim tegevust vaadeldav erinevate kokkusobivate või konflikti sattuvate rituaalidena, sest paistab et see just meile inimestena sobib, nagu rusikas silmaauku.

[1] - "Ritual Epistemology", S. Perry (2015) - https://www.ribbonfarm.com/2015/11/05/ritual-epistemology/

15 - Eetika Shmeetika

    Kas tööriist võib olla moraalselt halb või hea, eetiline või mitte? Üldiselt on tegu pigem mitte asja enda vaid sellega kuidas ja millal ja kelle poolt seda kasutatakse ning mis tagajärjed sellel on, aga kõike seda lihtsutades üldistute ning lihtsustustega, ütleme et asjad ja protsessid saavad omada ikka üldist eetilist omadust.

    Tehnoloogia eetilisus või ebaeetilisus, nagu ikka, sõltub. Näiteks võib tuua tuumaenergia: see võib olla eetiline, kui seda kasutatakse elektri tootmiseks ja keskkonna säästmiseks, kuid ebaeetiline, kui seda kasutatakse relvana. Samuti võib tehisintellekt olla eetiline, kui see aitab inimestel tööd teha ja elukvaliteeti parandada, kuid ebaeetiline, kui seda kasutatakse inimeste privaatsuse rikkumiseks või töökohtade kaotamiseks. Nuga võib olla eetiline või mitte, olenevalt kas lõikab porgandeid või elus liha.

    Oluline on rakendamine ja mõju, ilusad ning sündsad mõtted on väärt vähe, kui tagajärg on kole. Eetilised dilemmad tekivad tihti tehnoloogia arengu ja rakendamise protsessis, kus tuleb arvestada erinevate huvigruppide vajaduste ja õigustega. Enamasti eesrinnas arvestatakse nendega muidigi kes on rikkad ja võimsad, teised on siis teisejägulised ja need kellel puudub nii raha kui võim pole väga lootust, et nende huvisid asjade eetilisuses oluliseks peetaks. Palju toormaterjale, mida arenenud maailmas valimatult tarbime ja siis prügimäele veame on kaevandanud ja rafineerinud valikuteta vasesed, kes töötavad rasketes ja ohtlikes tingimustes ning kellest osa on ka lapsed [1] - sellest hoolimata enamasti selliste toodete ning tehnoloogiate eetilist omadust see väga palju ei mõjuta, kui siis läbi lillede ja näppude mokaotsast mainides. [2]

    Olgu eetikaga siis nagu on, aga see teeb raskeks tõsiselt võtmast niimõndagi analüüsi, kui mingid ilmselgelt puudutatud gruppid on sealt puudu või alamainitud, sest nad on allpool autori huvi või lugupidamist. [3]

[1] - Child Labour - https://www.ilo.org/topics/child-labour 

[2] - Orjanduse vaba šokolaad - https://tonyschocolonely.com/int/en/our-story/our-mission

[3] - S. Lau,  A. Zimmermann "Forced labor still haunts China’s Xinjiang, report finds" (2024) - 

https://www.politico.eu/article/forced-labor-still-haunts-chinese-region-of-xinjiang-report-finds/

14 - Identideedi vargus Kontoris

    Üks olulisemaid IT-turvariske on identiteedivargus. Selle riski analüüsimiseks ja maandamiseks võiksime vaadata Kevin Mitnicki valemit, mis koosneb kolmest komponendist: tehnoloogia, koolitus ja reeglid

    Tehnoloogia: Tugev autentimine ja autoriseerimine: Rakenda kaheastmelist autentimist (2FA) ja kasuta tugevaid paroole. Võimalusel kasuta biomeetrilisi autentimismeetodeid. 

Krüpteerimine: Krüpteeri andmeedastus ja salvestatud andmed. See aitab kaitsta identiteeti varguse eest.     Turvaparandused: Hoia tarkvara ja operatsioonisüsteeme ajakohasena, et vältida teadaolevate turvanõrkuste ärakasutamist. 

    Koolitus: Kasutajate teadlikkus: Korralda regulaarselt koolitusi, et harida töötajaid identiteedivarguse    riskidest. Õpeta neile, kuidas ära tunda kahtlaseid e-kirju, sotsiaalset inseneri ja pettusekatseid. Sotsiaalne inseneria: Õpeta töötajatele, kuidas vältida sotsiaalse inseneria rünnakuid, näiteks petlikke telefonikõnesid või e-kirju. 

    Andmetöötluse poliitika: Looge selged reeglid andmetöötluseks, juurdepääsuks ja andmete jagamiseks. Määratlege, kes saab milliseid andmeid töödelda ja kuidas. Jälgimine ja reageerimine: Seadke sisse jälgimissüsteemid, et tuvastada kahtlased tegevused. Reageerige kiiresti, kui ilmnevad ohumärgid.  

      Kokkuvõttes on identiteedivarguse maandamiseks vajalik tugev tehnoloogia, pidev koolitus ja selged reeglid. Ainult nende kolme komponendi koosmõjul saame tagada süsteemi turvalisuse ja kaitsta identiteeti varguse eest. Identiteedivargus on tõepoolest üks suurimaid ohte tänapäeva digitaalses maailmas, kus isikuandmete kaitsmine on muutunud üha keerulisemaks. 

Identity theft is not a joke.

13 - Kes pääseb ligi ja kuhu

Igapäeva elus oleme, teadlikult või teadmata, ligipääsetavusega harjunud - mõni uks vaja peaaegu kehaga maha murda, samas kui teine avaned ise-enesest; mõnd silti loed kaugelt, teise peale kissitad vahetust lähedusest; mõnest treppist kukkub mägikits ka alla, samas kui teises kohas on ilus ning sujuv kaldtee.

Paljud inimesed, kes tihti ei mõtle oma tegude pikematele ning laiematele tagajärgedele, ei tundu ligipääsetavus väga olulisena. Puuetega inimesed pole isegi teine ega kolmas mõte, need ei kipu kordagi pähe torkama - kui siis heal juhul tuleb korra meelde inimesed prillide või jalutuskeppidega. Aga kõik me oleme puuetega või sureme heas tervises (inimesed tihti ei sure liiga heasse tervisesse, aga see selleks) - ja seda arvestades võiks meie loodud maailma ligipääsetavus eri võimekustega inimestele olla  kõigi südameasjaks - isegi kui seda ainult enese abiks.

Ligipääsetavus on oluline ka IT maailmas, see kõik algab lihtsate asjade nagu zoomitavate saitide ja ereda ekraaniga, aga läheb muidugi palju sügavamale. Tihti inimesed pelgavad mõndade funktsioonide kasutust, kuna kardavad tunduda, vabandan sarkastiliselt võika kõnepruugi eest, puudega inimesena. Olgu neil tegelikult vaja kõrg kontrastset teksti või teksti ettelugevat programmi, ei julge mitmed oma varbaid sellesse vette susata. Tänu sellele ei tea paljud nii mõneski huvitavast funktisoonist mida võiks tunda kasvõi huvi pärast, näiteks on arvuteid võimalik kasutada ilma mingi pildita - see tundub algul lausa ulmelisena, ning kui kasutusega pole harjunud siis ulmeliselt keerulisena, aga tegu palju väärt asjaga. Mitte ainult ei paku see ligipääsetvust pimedatele ja vaegnägijatele, vaid huvitavaid funktsioone ning oskusi toimetulekuks kõigile. Samas nii mõnigi ligipääsetavuseks kasutatav funktsioon on suuresti juba tavakasutusse võetud - enamik inimesi ei pilguta silmagi puutetundlikuekraani või kõne-sistuse peale, ühelt poolt on tore, et neid võimekusi pakutakse, aga kui olla asjade täielikult võimekuselt pimedad või vaadata viltu inimestele, kes erinevad oluliselt keskmisest siis võiks samahästi endale jalga tulistada - sama kauguele jõuab.

12 - Kasutatavus ehk Lolli Kindlus

Mõndade asjade puhul on disain niivõrd kasutajasõbralik, et isegi pimesi ja esimest korda pusib ilusti läbi, samas mõni teine on lausa kasutajavaenulik - loed läbi pika õpetuse ja ikka kratsid kukalt kus üks või teine funktsionaalsus peidus on. 

Sotsiaalmeedia kipub olema timmitud niivõrd agresiivselt sõbralikuks, et lausa raske on mitte veeta seal 10h päevas, iga päev - õppitav lausa lennult, meeletult meeldejääv, kasutaja ei pea enamasti nägema mingit vaeva, et midagi leida (on see siis täpselt õige asi või mitte on teine teema), rahulolu vpplab lausa kõrvadest välja ja enamasti vigasid küll on aga on möödavaadatavad [1]. Siia kipuvad kuuluma kõik suured: Youtube, Facebook, Instagram, isegi Twitter.

Samas kui kasutada mõnd avaliku sektori saiti või tõsist (tihti äri või arvepidamise või millegi sarnaselt kütkestava teemas) tarkvara siis katku kasvõi juuksed välja. Tuleb lugeda tutvustusi ja vaadata tutooriale, et võimaluski teha mida soovid (kõrvuti nupud "Jätka" ja "Jäta" või on nuppud üldse ei tea kuhu topitud), kõik see samas vahel ikka ei tööta, isegi raha eest on raske kogu seda jama seedida ning vigasid esineb ja neist on palju raskem mööda vaadata [1]. Siia kuuluvad mitmed riiklikud teenused tervishoiu ja maksu teemadel nt, aga ka paljud äri programmid (hetkel ei hakka nimesid nimetama, aga kõigil kes pidanud mingilgi teemal neid põlde kündma on tagataskus nimekiri kasutajavaenuliku disainiga programmidest ja saitidest. Eks elu ole selline, aga see kõik on...ainult teooria...patsi teooria! X D

[1] - Jakob Nielsen - https://en.wikipedia.org/wiki/Jakob_Nielsen_(usability_consultant)

11 - Raha raha raha - on rikka mehe maailm

Raha paneb maailma liikuma, ka tarkvara maailma. Tänapäeval on veebis levinud olukorrad kus inimesed, nn kliendid, on pigem toode mida firma oma päris klientidele (reklaami- ja analüüsi-firmad):

• META ehk Facebook kasutab reklaami põhist ärimudelit, et genereerida tulu samas pakkudes oma kogemust. Inimene ise otse kui ei maksaks midagi, lõuna tasuta, kui väljaarvata oma silmamunade aeg.
• Youtube kasutab freemium-ärimudelit, pakkudes põhiteenuseid tasuta, samas kui Youtube Premium-funktsioonide eest võetakse tasu - funktsioonid nagu pikk muusika/videode mängimine ilma pausideta või (legaalne) reklaamide puudus.

Selle raha saab võtta ja teha mitmeid asju - osta ära konkurente ning poliitikuid [1], elada oma kuhja otsas [2] või isegi maksta oma töötajatele, et toode edasi areneks. Tarkvara arenduses on mitmeid eri filosoofiaid, popim neist agiilne arendus, mis vastanud eel-levinud eesmärgi poole pürgiva arendusega, kus tahuti enne valmis uus versioon kui hakati muutusi läbi viima. Agiilne arendus samas on alati kõigeks valmis ning areng toimub jooksvalt, mitte kindlates etteplaneeritud sammudes (ilmselt on lihtsam leida kes tänapäeva suur tegijatest agiilset arendust ei kasuta, aga kasutajad näiteks - Microsoft, Google, Apple, Meta, Youtube jne jne). 

Kõike arvestades on raha kulutamine oma töötajate peale, kes tegelikult kogu väärtuse mida need tooted ja ettevõtted üldse pakkuda saavad, parem kui muu, nt selle raiskamine CEOde peale [3]. 

[1] - "Sam Bankman-Fried donated over $40 million in the 2022 election cycle. Where did it go?", Aaron Navarro (2022) - https://www.cbsnews.com/news/ftx-sam-bankman-fried-political-donations-2022/ 

[2] -  "Largest Yachts In The World 2023", Heather Francis (2023)  - https://www.yachtworld.com/research/worlds-largest-yachts/
[3] -"CEO-worker pay gap rising and ‘bad for business’: report", Zoya Mirza (2023) - 
https://www.esgdive.com/news/ceo-worker-pay-gap-rising-bad-for-business-report/699590/

10 - Arutelu teemal "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright" [1]

Kõnealune Mogleni artikel [1] on võluv oma sinisilmsuses, kuid mitte oma kokkuvõtlikuses. Võimalik, et olen pidanud lugema liiga palju sarnaseid artikleid sarnases stiilis sarnastel teemadel, aga oeaaegu esimesest lausest jääb mulje, et oleks võinud natuke pikemalt toimetama. Ilmselt kui oleksin juhtunud antud artikli peale orgaaniliselt ja lugenud seda mõnel mõnusal pärastlõunal või sumedal õhtul, hindaksin antud lugemist meelivamalt - kui antud artiklisse ja seda ümbritsevasse kultuuriruumi kaevuda, on tegu ilmselt väga toreda kirjatükkiga, aga kahjuks lugesin seda ühel unisel esmaspäevaõhtul pärast ühe kodutöö tükki lõpetamist ning teise alustamist, magamise asemel. Ja ega minagi pole antud pattudest puhas, ka minu kirjatükkid on tihti pikkade looklevate lausete ning ebaselgete metafooridega, aga ega see lugemist lühemaks tee. Paljugi, et võibolla polnud antud autoril aega kirja lühemaks kirjutada [2], see et mingil komistuskivil on tegelikult põhjust kuskil olla ei muuda oluliselt olukorda inimese jaoks, kes pole eelnevalt kõrg-motiveeritud tarbima. 

Sellega jõuame ka Vabavara ja muude selliste põhimõttelise probleemini - vähe tähelepanu paistab olevat pööratud aegade jooksul mitte-motiveeritud tarbijate poole - neile keda ausalt ei huvita kas asja nimi on Libre või Microsoft Office, või kas millegi litsents millele "Nõustun" linnuke lisada on parem või vasem. Minu väheharitud arvamus antud teemal on, et see on olnud strateegiline valesamm läbi mille on mõistetav vabavara nadi kasutsele võtt hoolimata, kuidas see on "parem" ja "lahedam" jne. Muidugi on väga tore, et see või teine programeerija näeb vabavara ja tunneb joovastust sellest kuidas ta saaks koodi muuta või midagi lisada, aga see ei muuda olukorda et tavakasutaja ees pole enamike (mõnede eranditega) vabavara programmide kasutusele võtuks muud näha kui käputäis komistuskive. Muidugi saab üle kivide ronida, ja see paistab olevat vabavara jms strateegia - lõputu kogus motivatsioonilisi eseesid ja videoid kuidas Muidugi Saad Üle Kivide ja Kändude, See Just Ongi Lahe! - tänu sellele strateegiale kasutavad vabavara huvilised, motivatsiooni pungil, kes roniks kasvõi Munamäe tippu, aga tõesti kõik ei taha ronida. 

 Ma arvan ka, et tegelikult pole midagi halvasti olles gruppis, kus loomulike barjääridega vähendatakse inimesi, kellega otsest huvi kogukondlik olla pole, aga siis tundub kohatu kogus eseesid selle kohta kuidas kohe-kohe näevad kõik tavakad lõpuks valgust ja hakkavad käsurealt programme installima. Käsurida on lõbus, aga minugi jaoks on see pigem mõnikord toit, kui igapäev toit. Mul on teha teisi asju kui lugeda dokumentatsiooni, olgugi see kõige ilusam või lihtsam, ideaalne programm installeerub peaaegu ise, mõndade valikuliste GUI seadistustega, mida vahel võib vaja minna. Ja olgugi ma ITs, vaid n00b on mul võrreldes keskmise neti kasutajaga pigem edasijõudnud oskused ja kannatus igasuguste iseäraste kivide suhtes. 

 Lõpetuseks tahan väljendada segadust artiklis esinenud väite suhtes "Think not? Ask the Chinese Communist Party. Or wait 25 years and see if you can find them for purposes of making the inquiry.", peaksin seda kõige meeldejäävamaks pakkumiseks terves artiklis, mis pole raske sest pool aega sonib see edasi ja tagasi teemadel, mis võibolla oleks lihtsad ja selged kui olla antud kultuuriruumi ennast korralikult sissesöönud. Aga ikkagi, väide, et Hiinas toimuks riigipööre (ainuke põhjus kus ma näeks keerukust Hiina Rahvapartei leidmisel) - muidugi mitte täiesti võimatu, aga pigem ebatõenäoline, eriti muidugi tagasivaadates. Aga eks see ole teooria....patsi teooria. Tänan lugemast! Laiken subskraib! 

 [1] - "Anarchism Triumphant: Free Software and the Death of Copyright", E.Mogleni (1999) - https://firstmonday.org/ojs/index.php/fm/article/view/684/594 

 [2] - "If I Had More Time, I Would Have Written a Shorter Letter", quoteresearch (2012) - https://quoteinvestigator.com/2012/04/28/shorter-letter/